Rahalised karistused Soome tulumaksuarvestuses

Soome tulumaksuarvestuses on rahalisteks karistusteks hilinemise või ebaõigete andmete esitamise eest kaks peamist sanktsiooni: hilinemistrahv (myöhästymismaksu) ja lisamaks (veronkorotus). Lisamaks määratakse sanktsioonina olukorras, kus maksumaksja on jätnud täitmata maksuseadusest tuleneva deklareerimiskohustuse. Praegused lisamaksu regulatsioonid on varasemast rohkem standardiseeritud, mistõttu ametiasutuste juhtumipõhist kaalutlusõigust nii määramise kui ka määra osas on vähendatud. Rahaliste karistuste määramisel soovitakse saavutada ühtlustatum ja prognoositavam lähenemine ning parandada õiguskindlust. Hilinemistrahv asendab lisamaksu teatud olukordades, kui maksudeklaratsioon või nõutavad andmed on esitatud hilinemisega. Hilinemistrahv on fikseeritud määraga.

Jätkad blogi lugemist või kirjutad meile

Hilinemistrahv (myöhästymismaksu)

Soome maksuamet määrab maksumaksjale lisamaksu asemel hilinemistrahvi, kui maksumaksja esitab tuludeklaratsiooni või parandab omal algatusel muu deklareerimiskohustuse rikkumise pärast deklaratsiooni esitamise tähtaega, kuid enne maksustamisperioodi lõppemist. Hilinemistrahv on sanktsioon selle eest, et maksumaksja ei ole täitnud deklareerimiskohustust õigeaegselt. Näiteks ettevõtete maksustamisperiood lõpeb hiljemalt 10 kuu möödumisel majandusaasta lõpust. Kui tuludeklaratsioon esitatakse või muu deklareerimiskohustuse rikkumine kõrvaldatakse alles pärast maksumaksja maksustamisperioodi lõppu, määratakse rikkumise eest lisamaks.

Maksumaksja vastutab ise selle eest, et tuludeklaratsioon ja vajalikud andmed esitatakse õigeaegselt, isegi kui ta on volitanud deklaratsiooni esitamise kolmandale isikule, näiteks raamatupidamisbüroole või maksukonsultandile. Hilinemistrahv jäetakse määramata ainult mõjuval põhjusel — näiteks ei piisa vabandusena, et viivitus oli põhjustatud teise isiku tegevusest.

Tuludeklaratsiooni hilinemise korral määratava hilinemistrahvi seisukohalt ei ole vahet, kas maksumaksja esitab deklaratsiooni omal algatusel või alles pärast Soome maksuameti meeldetuletust. Mõlemal juhul on karistuseks hilinemistrahv, kui deklaratsioon esitatakse enne maksumaksja maksustamisperioodi lõppemist.

Kui maksumaksja hilinenult esitatud tuludeklaratsioonis leidub puudusi või vigu, võib nende alusel lisaks hilinemistrahvile määrata ka lisamaksu.

Näide. Ettevõte A majandusaasta on kalendriaasta. Ettevõte peab esitama tuludeklaratsiooni nelja kuu jooksul majandusaasta lõpust, s.t käesoleval juhul hiljemalt 30.04. Ettevõte A pole tuludeklaratsiooni esitanud. Maksuamet saadab ettevõttele korralduse, et deklaratsioon tuleb esitada hiljemalt 31.05. Korralduses on märgitud, et kui deklaratsiooni ei esitata, maksustatakse ettevõtet hinnanguliselt ja määratakse lisamaks. Ettevõte A ei esita deklaratsiooni ka 31.05. Maksuamet saadab 07.06. maksustamisotsuse, mille kohaselt on maksustamine toimunud hinnanguliselt ning ettevõttele on määratud lisamaks. Otsuse järgi lõpeb ettevõtte maksustamine 07.07. Ettevõte A esitab deklaratsiooni 30.06. Deklaratsioon aktsepteeritakse maksustamise alusena ja hinnangulist maksustamist ega lisamaksu enam ei kohaldata. Kuna deklaratsioon esitati enne maksustamise lõppemist, määratakse ettevõttele 100 euro suurune hilinemistrahv. Ettevõttele saadetakse uus maksustamisotsus.

Teiseks määratakse hilinemistrahv juhul, kui maksumaksja on esitanud tuludeklaratsiooni või muu deklaratsiooni, samuti muu seadusega nõutud teabe, dokumendi või tõendi puudulikult või vigaselt, kuid ta ise parandab puuduse või vea omal algatusel enne maksustamisperioodi lõppemist. Sellisel juhul on tegemist tuludeklaratsiooni üksikute puuduste ja vigade parandamisega. Hilinemistrahv määratakse üldjuhul üksnes siis, kui deklaratsiooni parandatakse maksumaksja kahjuks – st maksustatav tulu või maksusumma suureneb või kahjum väheneb.

Näide. Ettevõtte majandusaasta on kalendriaasta. Ettevõte esitab tuludeklaratsiooni 30.04, s.t õigeaegselt. Maksuamet teatab 20.05, et ettevõttes tehakse maksukontroll. Seejärel saadab ettevõte Maksuametile parandatud tuludeklaratsiooni, milles osad varasemalt maha arvatud, ent tegelikult mittenõuetekohased kulud on parandatud mitte-mahaarvatatevana. Kuna ettevõte ei parandanud deklaratsioonis olnud vigu omal algatusel enne kontrolli teavitust, määratakse ettevõttele lisamaks.

Hilinemistrahv on kindla summaga ning ühekordne. Näiteks füüsilisele isikule määratav hilinemistrahv on 50 eurot maksustamisaasta kohta ja ettevõtetele 100 eurot maksustamisaasta kohta. Hilinemise pikkus, hilinenud teabe maht või maksumaksjale määratav maksusumma ei mõjuta hilinemistrahvi suurust. Maksumaksjale määratakse sama maksustamisaasta tulumaksustamisel vaid üks hilinemistrahv kõikide maksustamisaasta rikkumiste kohta, millele hilinemistrahv kohaldub.

Hilinemistrahvi ei määrata, kui tuludeklaratsiooni esitamine on viibinud maksumaksjast sõltumatul põhjusel, rikkumine on vähese tähtsusega või kui rikkumisel on mõjuv põhjus või muu eriline alus.

Maksumaksjast sõltumatud põhjused võivad olla näiteks üldise andmesidevõrgu või maksuameti e-teenuse tõrked, mis on takistanud deklaratsiooni õigeaegset esitamist. Hilinemistrahvi ei määrata ka siis, kui maksumaksja ei saanud andmeside tõrke tõttu esitada deklaratsiooni parandusi ja täiendusi õigeaegselt. Hilinemistrahvi määramata jätmise eelduseks on, et deklaratsioon või andmed esitatakse viivitamata ehk kohe pärast takistuse kõrvaldamist.

Rikkumise vähest tähtsust hinnatakse tavaliselt rahalise või ajalise ulatuse järgi. Eesmärk on, et hilinemistrahvi ei määrataks juhul, kui hilinenult esitatud maksustamisandmete majandulik mõju on vähene või hilinemine on lühiajaline.

Maksuamet leiab, et rikkumist võib tavaliselt pidada ajaliselt väheseks, kui tuludeklaratsioon esitatakse või muu rikkumine parandatakse hiljemalt kolmandal päeval pärast deklaratsiooni esitamise tähtaega.

Mõjuvaks põhjuseks hilinemisel peetakse näiteks äkilist haigestumist või vääramatut jõudu, mille tõttu maksumaksja ei saanud deklareerimiskohustust õigeaegselt täita. Deklaratsioon tuleb esitada viivitamata ehk kohe pärast takistuse lõppu, et vältida hilinemistrahvi. Maksumaksja tiheda töögraafikuga või puhkusega seotud põhjuseid ei käsitleta mõjuva põhjusena.

Lisamaks (veronkorotus)

Maksuamet määrab maksumaksjale lisamaksu, kui tuludeklaratsioon või muu deklaratsioon, samuti muu nõutud teave, dokument või tõend on esitatud puudulikuna või vigasena või on jäänud täielikult esitamata. Erandiks lisamaksu määramisel on need rikkumised, mille eest on ette nähtud hilinemistrahv.

Lisamaksu ei määrata, kui maksustamisel esinev viga ei tulene deklareerimiskohustuse rikkumisest. Näiteks ei määrata lisamaksu juhul, kui maksumaksja on tulu õigesti deklareerinud, kuid tulu on maksuhalduri tehnilise (näiteks arvutus- või sisestusviga) vea tõttu jäänud täielikult või osaliselt maksustamata.

Lisamaksu regulatsioonide peamine eeldus on, et lisamaksu suurus lähtub rikkumise majanduslikust raskusastmest. Lisamaksu suurus ei sõltu maksumaksja tahtlusest või hooletusest, vaid sellest, millised on rikkumise välised tunnusjooned – näiteks kui suures ulatuses tulu või maksu deklareerimata jäeti, või kas rikkumine on korduv. Tavapäraselt tähendab see, et lisamaks on seaduses sätestatud protsent kas deklareerimata tulust või suurenenud maksust.

Tulumaksuarvestuses arvestatakse lisamaksu eelkõige lisatud tulu alusel. Lisatud tulu on summa, mille võrra maksustatavat tulu suurendatakse võrreldes algse deklaratsiooniga või maksuarvestuse parandamise käigus. Lisamaks arvutatakse, korrutades lisatud tulu vastava lisamaksu protsendiga. Sellest tulenev maksusumma suurenemine ei mõjuta lisamaksu suurust.

Lisamaks arvutatakse suurenenud maksu põhjal, kui maksumaksja tuludesse ei tehta juurdearvestust. See võib esineda peamiselt siis, kui maksumaksja on alusetult kasutanud maksusoodustus (nt teatud mahaarvamisõigust).

Lisamaksu suurus põhineb tavaliselt lisatud tulul (enamasti 2%) või suurenenud maksusummal (enamasti 10%). Lisamaksu määr võib siiski varieeruda rikkumise tõsidusest sõltuvalt: väikeste ja omaalgatuslikult parandatud vigade korral on lisamaks väiksem (0,5% lisatud tulust või 2% suurenenud maksust), raskemate ja korduvate rikkumiste korral suurem (3–10% lisatud tulust või 15–50% suurenenud maksust). Minimaalne lisamaks on füüsilistel isikutel 75 eurot ja juriidilistel isikutel 150 eurot, kui lisatavast tulust või suurenenud maksust arvutatav lisamaks jääb sellest väiksemaks.

Lisamaks jäetakse määramata, kui rikkumine on vähene või kui rikkumiseks oli mõjuv põhjus. Maksuamet leiab, et rikkumist võib üldjuhul pidada rahalises väärtuses väikeseks siis, kui sama maksustamisaasta jooksul deklareerimata tulud ja alusetud kulud kokku ei ületa 2000 eurot või alusetu maksusoodustus ei ületa 500 eurot. Kuid isegi nende piirmäärade korral ei peeta rikkumist väheseks, kui maksumaksja rikkumised on korduvad või ilmselgelt teadlikud. Maksumaksja peab maksuameti nõudmisel selgitama, miks deklaratsioon oli puudulik või vigane. Lisamaks määratakse, kui maksumaksja ei tõenda, et tegemist polnud teadliku rikkumisega. Kogu deklaratsiooni rikkumist ei peeta väheseks üksnes seetõttu, et tulumäär või maksu suurus on väike.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla näiteks maksumaksja haigus või vääramatu jõu asjaolu, mille tõttu maksumaksja ei saanud deklareerimiskohustust täita. Lisamaksu ei määrata, kui maksumaksja tõendab, et tema kohustuste täitmata jätmine oli tingitud eeltoodud põhjusest ja kohustus täidetakse kohe pärast takistuse lõppemist.

Maksumaksjale antakse võimalus esitada oma seisukohad enne lisamaksu määramist. Maksumaksja võib selgitada deklaratsiooni puudusi ja vigu, samuti rikkumise põhjuseid ning avaldada oma arvamuse selle kohta, kas ja millise määraga lisamaks tuleks määrata. Kui maksuamet palub maksumaksjal deklaratsioonis vead parandada või anda lisateavet, tuleb samas kirjas teavitada ka võimalikust lisamaksust.

Lisamaksu võidakse määrata kas tavalise maksustamise käigus või pärast maksustamist tehtavas paranduses. Tavapäraselt määratakse lisamaks samas otsuses, millega lisatava tulu pealt maks määratakse. Lisamaksu saab vaidlustada samal viisil nagu maksustamisotsuseid üldiselt. Vaide saab esitada kolme aasta jooksul alates maksustamisaastale järgneva aasta algusest. Näiteks 2022. maksustamisaasta kohta saab vaiet esitada kuni 31.12.2025.